Ülesanne 1.Erivajadused läbi aegade.

Puue kui tabu.
Tabu on isik või tegevus, mida ühiskondlike normide tõttu välditakse või keelatakse.
Minevikust meenuvad 70-ndad aastad, mil kooliõpilasena õppisin Põltsamaa Muusikakoolis ja nädalas kaks kuni kolm korda sõitsin bussiga läbi Võisikult, kus siis asus vanadekodu, rahvasuus kutsuti seda hullumajaks (tänapäeval Võisiku Hooldekodu). Külas liikusid ringi nö. hoolealused - kerge vaimse puudega ja füüsilise puudega inimesed. Ma ei saanud vastuseid, miks need inimesed on haiged, mis on nendega juhtunud, sest sellest ei räägitud, ei teatud ja ei tahetudki teada. Nad on hullud, ettearvamatud, neid tuleb karta (bussis või linnas).
Puue kui tervisehäire.
Tervisehäire võib olla kaasasündinud või eluajal omandatud. Minu tutvusringkonnas on inimesi, kellel esineb kaasasündinud diabeet ja kellel on see tervisehäire ilmunud alles küpses eas. Need inimesed elavad täisväärtuslikku elu, ent nendel on teatud ülesanded ja piirangud oma tervise heaolu suhtes (insuliinisüstid, dieet, piirangud füüsilises tegevuses vms.)
On alust arvata, et näiteks diabeediga sündinud aafriklane kusagil kõrbes ei suuda jääda ellu, sest puudub tasemel arstiabi, vähese haridusega inimesed elavad kogukondadena, neil on oma jumalad, keda uskuda ja kummardada. Tervisehäirega sündinud lapsi peetakse saatuseks ja kui nad ei suuda ellu jääda, siis on see nende jumala tahe.
Puue kui ühiskonna probleem.
Salamanca lepingus (1994) on kirjas, et riikide haridusprogrammid peavad olema seatud arvesse võtma iga lapse huvisid, võimeid ja õppimisvõimalusi. Inimlikud erinevused on igati normaalsed ja õpetus peab kohanduma lapse vajadustega (http://www.kalewesi.ee/user_files/RAPORT.doc).
Meenuvad faktid  lektor Ene Variku loengust Eripedagoogika (oktoobris 2009) Norra koolide seadusandlusest ja põhimõtetest: riigi haridusseadus ei tee vahet erivajadustega hariduse eri vormide vahel, vaid sätestab, et igal õpilasel on õigus abile ning toetusele tavakooli tavaklassis.Riigi omavalitsused peavad pakkuma nii pedagoogilis-psühholoogilist abi kui ka võimalust õppida kohalikus tavakoolis. Riigis ei ole eraldi finantssüsteemi, erivajadustega õpilaste haridustoetus tuleb kohalikult omavalitsuselt, keskmiselt 20% kooli eelarvest on mõeldud erivajadustega õpilaste õpetamiseks.
Puue kui eluviis.
Augustinus: "Parandada meelt ja mitte eluviise on kui alaliselt pumbata vett paadist välja ja mitte paati ära parandada."
Oleme näinud või kohanud inimesi, kes on silmnähtavalt tüsedamad kui normaalkaaluga inimesed. Liigne kaal võib tekkida kaasasündinud või haigustest tingitud ainevahetushäiretest, aga ka ebatervislikke eluviise harrastades. Ameerikat külastades tõdevad enamus inimesi, et seal elab väga palju ülekaalulisi inimesi. Ka telerist võime näha dokumentaalsaateid, kus teemaks ülekaalulisus ja ebaõige toitumine. See, et inimene kaalub 200 või 300 kilogrammi, pole normaalne. Kas tegemist on haiguse või mugava elu harrastamisega? Minu isikliku arvamuse kohaselt on tüsedad kinni oma mõtlemises. Kui ikka olukord väljub kontrolli alt, tuleb alustada treeninguid, kasutada vajadusel tugirühmade abi, pidada dieeti jms. Kui 300-kilone inimene lösutab päevast päeva ning aastast aastasse voodis, pereliikmed aina hoolitsevad tema eest,tassides koormate viisi toitu ette, tema organid teevad läbi muutused (nõrgenevad, hävinevad), siis arvatavasti peab sellisesse inimesesse suhtuma kui puudega inimesesse.

Kasutatud kirjandus:
Kõrgesaar, J. (2002). Sissejuhatus hariduslike erivajaduste käsitlusse. TÜ Kirjastus.
http://www.kalewesi.ee/user_files/RAPORT.doc