Internetivõrk on üha enam muutumas meie igapäevaelu lahutamatuks osaks. Igasuguse suurema inimkoosluse jaoks on varem või hiljem vaja mängureegleid - vastasel juhul võib tekkiv segadus põhjustada palju pahandust. Nii on ka võrgus suhtlemiseks omad normid, mida võiks teada ja täita. Lisaks tuleb alati arvestada kasutatava kanali eripäradega. Väljend "see pole telefonijutt" on ammuilma kasutusel - ka netikanalite puhul oleks tarvis erinevate variantide erisusi teada ja teha sobiv valik. Selle tulemusest võib teinekord üsna otseselt sõltuda kogu suhtlemise edukus (Kikkas: 2009).
Vahel tekib tahtmine küsida: kas eksisteerib kaks eraldi elu - elu internetis ja elu internetist väljas? Kas nendel "eludel" on erinevad reeglid, erinev moraal?
Kahjuks puudub meil üleüldine norm, kuidas avalikes portaalides oma elu näidata ning kuhu piire tõmmata. Paljud ei mõtle kahjuks ka sellele, et kõik, mida seal avaldatakse, on nähtav valimatult kõigile (oled sa sõber või mitte).
Virtuaalreaalsus ja võrgukeskkond areneb üha suurema realismi suunas, võimaldades nii reaalsete nähtuste kui ka fantastiliste sündmuste kujutamist. Mistahes virtuaalmaailm aga ei hakka kunagi asendama tegelikke inimestevahelisi kontakte.
Peetakse iseenesest mõistetavaks, et noor inimene omab kontot igas võimalikus suhtlusvõrgustikus ning ühtlasi kasutab veel teiste omasugustega ühenduse pidamiseks ka MSN-i ning skype´i. Kas kõik see on ikka eksisteerimiseks hädavajalik? Iga päev riputatakse Facebooki või Orkutisse üles tuhandeid pilte, videosid ja kõike muud, mis kajastavad noorte huvialasid, nende tegemisi. Seda tehakse mitmetel põhjustel: soovitakse olla kursis teiste tegemistega ning kajastada enda omi. Oma rolli mängib ka teatud tunnustus- ja enesenäitamisvajadus. Soovitakse, et kõik inimesed aduksid, kui äge elu mõnel noorukil on. (Paljude noorte jaoks on need võrgustikud väga oluliseks suhtlemiskanaliks, kuna sõbrad ja tuttavad võivad elada kohtades, kus nendega igapäevane suhtlemine on võimatu. Siinkohal on loomulikult vana hea e- mail, MSN ja skype igati õigustatud).
Kas see kõik ikka on vajalik? Nagunii kustutatakse kunagi need pildid sealt ära, andmed uuenevad pidevalt ning aastate pärast ehk ei omatagi nendes portaalides kontosid.
On noori, kes ei leia mõtet ja vajadust interneti teel suhtlemiseks, sest "päriselus" on see ju palju mõnusam, ehtsam ja pingevabam.(Lattik:2010)
Mina isiklikult ei ole interneti suhtlusportaalide suur kasutaja. Loomulikult vahetan e-maile, kasutan MSN-i ja oman kontot Orkuti suhtluskeskkonnas.
Orkut on sotsiaalvõrgustik, mis on mõeldud meie ühiskondliku elu aktiviseerimiseks ja stimuleerimiseks. Orkuti suhtevõrgustik saab aidata säilitada piltide, videote ja sõnumite abil olemasolevaid suhteid ning soetada uusi tutvusi inimestega, kellega varem pole kohtunud. On võimalus ühineda kogukondade ehk kommuunidega, mis ühendavad endas sarnaseid huve, ühiseid ettevõtmisi, ajalugu jpm. Orkut loodi 2004. aastal. Kuni aastani 2006 sai Orkutiga liituda juhul, kui juba võrgusolija sind kutsus. Algselt nähti Orkuti kasutajaid eliitsetena, sest liituda sai vaid kutse läbi ning esimesed kasutajad said kutse Orkutilt endalt.
Mina liitusin Orkutiga praktilistel vajadustel. 2006. aasta lõpus juhtus minu tol ajal 20-aastase tütrega raske õnnetus ning kui ta lõpuks haiglatest pääses kodusele ravile (ta elas elukaaslasega juba minust eraldi), kutsus ta mind liituma Orkutiga. Et koolist tuli akadeemiline puhkus võtta ja liikumine oli tal raskendatud, said Orkut ja MSN tema peamisteks suhtlusvahenditeks. Nii ka minul, just tütrega igapäevase suhtlemise pärast.
Kuna ma ei tööta igapäevaselt arvutiga, siis Orkutis suhtlemine oli mulle eraldi ettevõtmine. Alguses oli põnev, tore oli oma olemasolevaid ja kadunud tuttavaid leida. Samas sõpradega sai suheldud nagunii igapäevaselt, tühja juttu Orkutis polnud mõtet ajada. Sünnipäevaõnnitlusi sai vastu võetud ja ka tuttavatele saadetud. "Käisin" tuttavate fotoalbumeid sirvimas, aga samas teadsin, et minu "käimistest" jääb alati märk maha. Endast avaldasin minimaalse info, kes soovib rohkem minust teada saada, eks siis küsib. Isiklikke fotosid pole kunagi üles laadinud, minu kontol on mõned pildid mu tütre perest. Samuti on mõned videod (neid leidub You Tube`s nüüd rohkelt).
2009.aasta alguses liitusin meie kursuse kommuuniga, kus vahetame õppimisse puutuvat infot tänaseni (viimane sissekanne pärineb vist 2010.a. kevadest).
Ebameeldivaks kujunes minule see, et sõprade sõbrad soovisid minuga sõbraks saada (minule täiesti võõrad ja väga noored inimesed) ning täiesti võõrad külastasid minu kodulehekülge.
Tänaseks vaatan oma Orkuti-lehe üle korra nädalas. Sõnumeid ja kommentaare kirjutanud pole ma vist terve aasta. Teiste poolt inetuid kommentaare polegi leidnud, ju on noored Facebooki üle kolinud ja Orkut jäänud keskealistele vöi vanematele. Ka mind on kutsutud Facebooki, aga hetkel ei leia vajadust sellise suhtlemise järele. Võimalik, kui ülikooliõpingud saab läbitud, siis kaaslastega suhtlemiseks valin kaasaegsema suhtlusportaali.
KASUTATUD KIRJANDUS.
Kikkas, K.(2009). Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed/Ligipääsetav internet. http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_ervajadustega:inimesed/Ligipääsetav_internet
Lattik, K.-L.(2010). Facebook, Orkut, MSN- on seda kõike vaja?
http://noortehaal.delfi.ee/news/suhted/?l=tn_noortehaal
Kerb, A.(2010). Rate, Orkut, Facebook, Twitter, surm
http://www.opleht.ee/?archive_mode=artcle&artcleid=3583
Orkut.com (2009). Orkutist.
http://et.wikipedia.org/wiki/Orkut
Loomulik ja tore ülevaade, samas on teil toodud näide elust enesest, mis näitab antud keskkonna plusse. Ise olete suhteliselt kriitiline ja nõustun teiega, see on õigustatud.
ReplyDeleteVeel olete maininud ühte erivajadust, mitte ainult kirjeldanud keskkonna võimalusi. Kuidas on teiste erivajadustega,kas leht vastab HTML standardile?